Nimes

Jõudsime siis Nice'st rongiga Nimes'i. Olgem ausad, naeratust mul näole ei tulnud...ei olnud just see, mida ootasin ja lootsin näha...Mida rohkem edasi, seda hullemaks läks. (Miks ma eile juba ei kirjutanud midagi, on seepärast, et ei osanud sõnadesse panna oma mõtteid...väike šokk on). Eniveis mu kool jaaaa mu ("ülikaunis")ühikas on linnas suht kaugel...(õnneks mitte tapvalt). Ümbruses mul poode ega midagi pole, selleks, et osta omale midagi on vaja sõita bussiga 3peatust(siin on üpriski pikad vahemaad). 50% on pilud, 20% mehhiko ja india, 20% konnad ja pasta, ülejäänud kas venelased, kazakhstan vms.(nt mina- estoniiiija, nagu nad seda hääldavad:D)
Tagasi ühikasse...ULME! Ma võin kihla vedada, et neil on vanglad kah rohkem korras kui see ühikatuba, mis üritab minu oma olla. Seisin õues, masetsesin ja olin maailma suurimas šokis ja siis mu juurde tuli üks Liza(kazakhstanist), kes oli täpselt samas seisus, mis minagi, paanikas ja šokis. Eniveis kui mu paanika üle läks, jõudsid kohale kõik muud emotsioonid. Homme on see päev kus lähen võitlema omale uut tuba. Paremat ja suuremat ja puhtamat jkm.
Mu vanemate esimene reaktsiooni oli, et sõidame siit ära, koju tagasi. Samas täna käisime linnas, kuigi on põhapäev ja KÕIK oli kinni, tundus juba natukenegi tsivilisatsiooni moodi, jei.
Homme on veel inglise keele test. Teisipäeval prantsuse keele test.
Ei tea, mis saab, ei tea mida mõelda, ei tea kuidas käituda, eks see kõik homme selgubki.
Koduigatsus...suurenes.....oluliselt.

Bisous,
Assu